Eestis tehakse interneti lehekülgede blokeerimist labaselt DNS’i baasil millest on õnneks väga kerge mööda minna.

Ma õpetasin oma ruuterile selgeks, et ta kasutaks Googli DNS‘i teenusepakkuja oma asemel. Selliselt tehes ei pea tegema arvutis endas ühtegi muudatust.

Googli DNS’i võib muidugi seadistada ka otse arvutisse.

Lisaks Googlile on ka teisi tasuta DNS’i teenuse pakkujaid, ükskõik millise Eestist väljaspool asuva teenusepakkuda DNS’i kasutamine lahendab mure.

Kui tahad veel edasi minna ja ka anonüümselt interneti külastada siis võid kasutata TOR võrku, mis suudab su võrgu kasutuse eripärad ilusti ära varjata võimalike nuhkide eest.

Need blokeeringust möödamineku viisid on täiesti legaalsed muide, kuskil ei ole kirjas, et pead kasutama teenusepakkuja DNS’i serverit või otse nende ühendust tunnelit loomata võimalusi, seda vältida on veel mitmeid, kasvõi netikasiino IP aadressid otse hosts faili kirjutada.

Nüüd aga asja peamise valupunkti juurde. See ei olegi niiväga netikasiinode blokeerimises vaid üldises mõttelaadis ja tegutsemises.

Ma millegipärast kipun arvama, et see praegune kõik ei ole mitte viimane ning mingi ajapärast leitakse mõni hea põhjus, miks muid reegleid kehtestada ja piirata. Jaanus spekuleerib, et järsku peale järgmisi riigikogu valimisi tuleb kellegil hea idee selliselt piirata.

Järsku varsti peame nii kõik lugema oma uudiseid igati kvaliteetsest Kesknädalast, Pealinnast ja jälgima Tallinna TV’d, kuna muud meediakanalid annavad kallutatud informatsiooni ning pole enam lubatud.

Või siis keegi tuleb mõnele veel geniaalsemale ideele.

Kurb, et liigume tagasi sinnapoole kust võitlesime end vabaks paarkümmend aastat tagasi. Pidasime niigi kaua vastu.

PS! Anna oma allkiri internetikasiinode taasavamiseks.

PS2! Ma pole kunagi ühesgi tasulises netikasiinos mänginud ühtegi krooni maha ning ei kavatse seda ka nüüd teha.

Riigil on vaja raha ning see oleks hea võimalus veidi turgutada riigieelarvet tegemata midagi karmi.

Erinevalt käibemaksu tõusust, mis toimus juulist, mõjutaks see maksunduse muudatus peamiselt paremal elujärjel olevaid inimesi, erinevalt eelmainitud maksutõusust.

Ma usun, et see oleks parim viis vähendada eelarve defitsiiti ilma tegemata suurt kahju ühiskonnale.

Muudatus tuleb muidugi sisse viia arvestades olemasolevate laenajate õigustatud ootust tulumaksutagastusele ehk seda soodustust ei saa kuidagi kaotada päevapealt.

Miks mitte kaotada see näiteks 5 aasta jooksul järk järgult tagastatavat summat vähendades.
Uutele laenudele võiks selle kaotada koheselt.

Kui riigil peaks jällekord eelarve ülejääk tekkima paari aasta pärast siis võiks hakata mõtlema, kuidas üldist maksukoormust elanikkonnale alandada näiteks tõstes tulumaksuvaba miinimumi või alandades käibemaks tagasi 18% peale.

Häbi kõigile neile 64 riigikogu saadikule kes otsustasid oma palka tõsta ning seda mugavalt eurodes arvutama hakata.

Iga vähegi riigimehelik saadik oleks sellise seaduse vastu hääletanud praeguses majanduslikus olukorras, mille tõttu väga paljud riigi elanikud kannatavad.

Kahjuks on meil vaid 16 saadikut, kes suudavad mõelda laiemalt kui oma leivapalukese peale.

Loodaks tulevikus näha partide asemel rohkem riigimehelikke inimesi Toompeal.

Panin pealkirja meelega tähelepanu köitva, kuna see nii võib järeldada sellest seaduseelnõust, kuigi ma olen kindel, et see pole olnud austatud riigikogulastel mõttes tegelikult.

Minuarust on väga õige ja hea, et sellega praegu tegeletakse. Loodan, et uus määratud palgasüsteem kestab kauem kui eelmine, kuid ma pean märkima, et eurodes palga määramisega on ajast veidi ette jõutud.

Niikaua kui Eesti Vabariigis on ametlikuks maksevahendiks ja valuutaks Eesti kroon peaksid meie kõrged ametiisikud saama palka ka selles vääringus.

Oma palgamääramine muus valuutas nõrgestab minu usku Eesti krooni tugevusse ja selle muutumatuna püsimisse euro tulekuni. Me ei saa välistada krooni kursi muutust euro suhtes ei ühele ega teisele poole ennem, kui meil reaalselt on kroonide asemel eurod rahakotis.

Kui siit veidi kaugemale minna siis võib seda ka mõista kui enda tagala kindlustamist võimalikuks krooni kursi muutuseks.

Omaette küsimus on kui eetiline on praegu mitmete ametnike palku märkimisväärselt tõsta. Ma usun, et selline tegevus mõjub halvasti rahva õiglustundele ning kaugendab inimesi riigivalitsejatest.

Hea on näha, et lõplikus variandist on välja jäetud algses versioonis olnud punkt, mis ei lasknud kõrgete ametiisikute palkadel alaneda.

Mainin isiklikult juurde, et ma ei usu eriti võimalusse, et krooniga midagi juhtub, kuid need on mõttes, mis tekivad seda seaduse eelnõud lugedes.

Kelle huve see kaitseb?

Maamaks on Eestis põhimõtteliselt vägagi sarnane mujal riikides leiduva omandimaksuga, mida makstakse vastavalt omatava maa väärtusele teatud protsendi selle väärtusest igal aastal.

Kui meil on juba kord selline maks sisse seatud siis ma pean ka täiesti loomulikuks, et me kõik maksame seda võrdselt vastavalt meile kuuluva maa väärtusele.

Kui inimesel on raha, et omada kallist krunti siis tal peaks olema ka võimalus selle pealt maamaksu maksta täpselt nagu vaesemad inimesed peavad raha leidma, et maksta oma kortermaja maamaks.

Kui me sellise ülempiiri piirangu reaalselt sisse viiksime, siis võidaksid sellest eelkõige rikkamad, kellel on kallim maa käes. Samas suures majas korteriomanik vaevu märkaks muutust.

Ma arvan, et praegu ei ole aeg, kus peaks maksudega mängima, mis vähendab rahva kindlustunnet homse vastu ning vähendab tarbimist läbi selle.

Pigem tuleks keskenduda riigi majanduse käimalükkamisega, mille üks oluline tegur on sisenõudluse taastumine.

Mul on kahju, et IRL ja Reformierakond tegelevad sellise vägagi popsliumihõngulise küsimusega.

Tallinna seitsme miljardi krooni suurusest eelarvest võiks peale kiire pilgu pealeheitmist lõigata maha kohe umbes 170 miljonit krooni ilma ühtegi linna funktsiooni mõjutamata. Lisaks on eelarve kuluridadel veel 150 miljonit, millest mõistliku majandamise korral oleks võimalik väga suur osa rahast säästa.

Ma ei ole hakanud siin süüvima linnaametnike hulka ega nendele makstavatesse tasudesse, kust saaks arvatavasti veel kõvasti kokkutõmmata, kuna nagu on kõigile teada saab ühte erakonda astumise eest Tallinnas töökohti.

Täpsemalt täiesti mõtetute kulude juurde:
* 90 000 000 – pensionilisa
* 53 000 000 – bussisaatjad
* 12 000 000 – Tallinna Televisioon
* 24 150 000 – meediasuhtlus üle linna ja ajaleht pealinn
* 500 000 – valimised ja küsitlused

Panen ka meediasuhtluse täielikult siia juurde, kuna lisaks linna üld elarves väljatoodud meediakuludele on linnaosade eelarvete sisse peidetud piisaval hulgal propagandaraha.

Kokku: 179 650 000 EEK

Kulud, mida saaks mõistliku majandamise korral kindlasti märgatavalt vähendada:

* 6 200 000 – kodurahu foorum
* 34 250 000 – loopealse munitsipaal elurajoon
* 70 111 000 – raadiku munitsipaal elurajoon
* 43 215 000 – MUPO

Kokku kulu: 153 776 000 EEK. Usun, et siit võiks vähemalt poole kokku hoida, säilitades kõik linnale ettenähtud funktsioonid ning lõpetades rumalustega tegelemise.
Seega kokku hoidu siit: 76 888 000 EEK

Ma usun, et lisaks on võimalik veel hoida kokku linnaorganite töökooseisu pealt ning mujaltki, kuid need väljatoodud kõigesuuremad raiskamised ise juba annavad vägagi suure kokkuhoiu võimaluse.

Kui neid kulusi mainitud mahus vähendada siis saaks linn sellest järgmisel aastal säästa: 256 538 000 EEK.

Selline sääst tähendaks, et linn võiks loobuda “vaesta ja väetite” toetamiseks kehtestatavatest uutest maksudest ning suudaks isegi võibolla oma võlakoormat vähendada, mida praegu soovitakse tõsta 124 137 000 EEK võrra.

Lisaks usun, et linnal oleks võimalik hoida kokku vähemalt 10% tööjõukuludest linnakantseleis, linnaosavalitsustes, linnavolikogus ning linnaametites võttes ja hoides tööl vaid selleks vajalikke inimesi, mitte parteile kasulikke kloune.
See annaks omakorda säästu vähemalt 15 000 000 EEK.

Põhjalikumal tööülesannete uurimisel selguks kindlasti veel asju, kuhu on kulusi kuhjaga üle kirjutatud ning praegu jätsin arvestusest meelega välja kõik toetused erinevatele mittetulundusühingutele ning sihtasutustele välja arvatud ülini jabur propaganda kanal SA Tallinna Televisioon.

Tallinna eelarve ja kulud on praeguses seisus puhas vargus linnaelaniku taskust, poliitiliste ambitsioonide elluviimiseks.

Loodan, et Tallinn läheb lõplikult pankrotti selle linnavõimu käes.

Me kõik nägime palju Pärnu kulutustes oli õhku sees ning mida andis kärpida.

Pärast müügimaksu eelnõu läbilugemist, mul on tunne, et Tallinn mõtle tõsiselt selle maksu rakendamise peale.

Eriti jabur tundub seletuskirja lause: “Maksuvabastuste kehtestamisel on arvestatud, et maksuvabastus kehtiks kaupadele, mis on eriti olulised majanduslikult kõige raskemas seisus olevatele Tallinna linna elanikele.”.

Mis mõttes? Küttepuud ning kartul mida just jagati suuremeelselt abivajajatele lähevad kõik maksu alla rääkimata kõikidest muudest igapärastest esmastest toiduainetest.

Kui Tallinna kodanikud kõik toituksid vaid esmasteks peetavatest toiduainetest ehk saiast, leivast, piimast, jogurtist ja keefirist siis me varsti vist kõik oleksime hauas ühekülge toidu tõttu või siis oleme kõik varsti sellised.

Lisaks kehtestatakse maks vaid kaubagruppidele, mis on just pigem esmatarbekauba, mitte mingid luksustooted. Maksustatud valdkonnad on jaekaubandus, toitlustamine ja teenindus valdkond. Kõik muud tegevusvaldkonnad on maksustamata. Seega kartul läheb maksu alla kuid klubis joomine mitte.

Müügimaks lööb otseselt kõige valusamini just neid kõige väetimaid, kuna nad kulutavad suurema osa oma sissetulekust koheselt esmatarbekaupadele ning teenustele, neil on samuti väiksem võimalus teostada oma ostud väljaspool Edgari impeeriumi.

Mul on tunne, et Tallinn mängib praegu jokkerile, et riik tal reaalselt selle maksukogumise seadusemuudatusega ära keelab ning, et ta saab kõvasti trummi põristada sellepealt.

Tunne on põhjustatud selle eelnõu totakusest ja jaburusest, kuidas valitakse täpselt mõned üksikud kaubad, mis ei pea maksu alla minema, kuid kuidas see teeb maksu kogumise protsessi vägagi raskeks ja keeruliseks. Samuti on imelik kuidas mitmed elualad nagu näiteks meelelahutus on nii nimetatud luksusmaksu alt välja arvatud või siis vennad Rebased oleksid selle tõttu liialt raha kaotanud ning tuli omasi säästa?

See on väga tõsine signaal teistele erakondadele, et on vaja teha rohkem koostööd omavahel ning enda eriarvamused unustada. Nii jätkates, ei saa me niipea Edgarist võitu.

Järgmistel valimistel peavad Tallinnas, need kes soovivad Keskerakonda võimult tõugata, seljad kokku panema ning ühe programmi ja linnapea kandidaadiga välja tulema.

Ärme lase pead norgu ning meenutame Heinz Valgu ütlust: “Ükskord me võidame niikuinii!”.