Kirjutan natuke Tallinna müügimaksu mõttest.
Pärast müügimaksu eelnõu läbilugemist, mul on tunne, et Tallinn mõtle tõsiselt selle maksu rakendamise peale.
Eriti jabur tundub seletuskirja lause: “Maksuvabastuste kehtestamisel on arvestatud, et maksuvabastus kehtiks kaupadele, mis on eriti olulised majanduslikult kõige raskemas seisus olevatele Tallinna linna elanikele.”.
Mis mõttes? Küttepuud ning kartul mida just jagati suuremeelselt abivajajatele lähevad kõik maksu alla rääkimata kõikidest muudest igapärastest esmastest toiduainetest.
Kui Tallinna kodanikud kõik toituksid vaid esmasteks peetavatest toiduainetest ehk saiast, leivast, piimast, jogurtist ja keefirist siis me varsti vist kõik oleksime hauas ühekülge toidu tõttu või siis oleme kõik varsti sellised.
Lisaks kehtestatakse maks vaid kaubagruppidele, mis on just pigem esmatarbekauba, mitte mingid luksustooted. Maksustatud valdkonnad on jaekaubandus, toitlustamine ja teenindus valdkond. Kõik muud tegevusvaldkonnad on maksustamata. Seega kartul läheb maksu alla kuid klubis joomine mitte.
Müügimaks lööb otseselt kõige valusamini just neid kõige väetimaid, kuna nad kulutavad suurema osa oma sissetulekust koheselt esmatarbekaupadele ning teenustele, neil on samuti väiksem võimalus teostada oma ostud väljaspool Edgari impeeriumi.
Mul on tunne, et Tallinn mängib praegu jokkerile, et riik tal reaalselt selle maksukogumise seadusemuudatusega ära keelab ning, et ta saab kõvasti trummi põristada sellepealt.
Tunne on põhjustatud selle eelnõu totakusest ja jaburusest, kuidas valitakse täpselt mõned üksikud kaubad, mis ei pea maksu alla minema, kuid kuidas see teeb maksu kogumise protsessi vägagi raskeks ja keeruliseks. Samuti on imelik kuidas mitmed elualad nagu näiteks meelelahutus on nii nimetatud luksusmaksu alt välja arvatud või siis vennad Rebased oleksid selle tõttu liialt raha kaotanud ning tuli omasi säästa?