Rauli mõtted

Tegelikult usun, et selle toetuse oleks võinud lõpetada juba kinnisvara mulli tekkimis algusaegadel aga praegu on viimane aeg see lõpetada.

Riigil on vaja raha ning see oleks hea võimalus veidi turgutada riigieelarvet tegemata midagi karmi.

Erinevalt käibemaksu tõusust, mis toimus juulist, mõjutaks see maksunduse muudatus peamiselt paremal elujärjel olevaid inimesi, erinevalt eelmainitud maksutõusust.

Ma usun, et see oleks parim viis vähendada eelarve defitsiiti ilma tegemata suurt kahju ühiskonnale.

Muudatus tuleb muidugi sisse viia arvestades olemasolevate laenajate õigustatud ootust tulumaksutagastusele ehk seda soodustust ei saa kuidagi kaotada päevapealt.

Miks mitte kaotada see näiteks 5 aasta jooksul järk järgult tagastatavat summat vähendades.
Uutele laenudele võiks selle kaotada koheselt.

Kui riigil peaks jällekord eelarve ülejääk tekkima paari aasta pärast siis võiks hakata mõtlema, kuidas üldist maksukoormust elanikkonnale alandada näiteks tõstes tulumaksuvaba miinimumi või alandades käibemaks tagasi 18% peale.

Riigikogu liikmed tõestasid jälle seda, mida nad kahjuks nii mõnigi kord teevad.

Häbi kõigile neile 64 riigikogu saadikule kes otsustasid oma palka tõsta ning seda mugavalt eurodes arvutama hakata.

Iga vähegi riigimehelik saadik oleks sellise seaduse vastu hääletanud praeguses majanduslikus olukorras, mille tõttu väga paljud riigi elanikud kannatavad.

Kahjuks on meil vaid 16 saadikut, kes suudavad mõelda laiemalt kui oma leivapalukese peale.

Loodaks tulevikus näha partide asemel rohkem riigimehelikke inimesi Toompeal.

Kirjutan viimati lõkkele läinud teemast kõrgete ametiisikute palga määramisest.

Panin pealkirja meelega tähelepanu köitva, kuna see nii võib järeldada sellest seaduseelnõust, kuigi ma olen kindel, et see pole olnud austatud riigikogulastel mõttes tegelikult.

Minuarust on väga õige ja hea, et sellega praegu tegeletakse. Loodan, et uus määratud palgasüsteem kestab kauem kui eelmine, kuid ma pean märkima, et eurodes palga määramisega on ajast veidi ette jõutud.

Niikaua kui Eesti Vabariigis on ametlikuks maksevahendiks ja valuutaks Eesti kroon peaksid meie kõrged ametiisikud saama palka ka selles vääringus.

Oma palgamääramine muus valuutas nõrgestab minu usku Eesti krooni tugevusse ja selle muutumatuna püsimisse euro tulekuni. Me ei saa välistada krooni kursi muutust euro suhtes ei ühele ega teisele poole ennem, kui meil reaalselt on kroonide asemel eurod rahakotis.

Kui siit veidi kaugemale minna siis võib seda ka mõista kui enda tagala kindlustamist võimalikuks krooni kursi muutuseks.

Omaette küsimus on kui eetiline on praegu mitmete ametnike palku märkimisväärselt tõsta. Ma usun, et selline tegevus mõjub halvasti rahva õiglustundele ning kaugendab inimesi riigivalitsejatest.

Hea on näha, et lõplikus variandist on välja jäetud algses versioonis olnud punkt, mis ei lasknud kõrgete ametiisikute palkadel alaneda.

Mainin isiklikult juurde, et ma ei usu eriti võimalusse, et krooniga midagi juhtub, kuid need on mõttes, mis tekivad seda seaduse eelnõud lugedes.

Viimasel ajal on palju juttu maamaksule ülempiiri seadmisest või siis koduomanikele selle vabastuse kehtestamisest.

Kelle huve see kaitseb?

Maamaks on Eestis põhimõtteliselt vägagi sarnane mujal riikides leiduva omandimaksuga, mida makstakse vastavalt omatava maa väärtusele teatud protsendi selle väärtusest igal aastal.

Kui meil on juba kord selline maks sisse seatud siis ma pean ka täiesti loomulikuks, et me kõik maksame seda võrdselt vastavalt meile kuuluva maa väärtusele.

Kui inimesel on raha, et omada kallist krunti siis tal peaks olema ka võimalus selle pealt maamaksu maksta täpselt nagu vaesemad inimesed peavad raha leidma, et maksta oma kortermaja maamaks.

Kui me sellise ülempiiri piirangu reaalselt sisse viiksime, siis võidaksid sellest eelkõige rikkamad, kellel on kallim maa käes. Samas suures majas korteriomanik vaevu märkaks muutust.

Ma arvan, et praegu ei ole aeg, kus peaks maksudega mängima, mis vähendab rahva kindlustunnet homse vastu ning vähendab tarbimist läbi selle.

Pigem tuleks keskenduda riigi majanduse käimalükkamisega, mille üks oluline tegur on sisenõudluse taastumine.

Mul on kahju, et IRL ja Reformierakond tegelevad sellise vägagi popsliumihõngulise küsimusega.

Lugesin huvipärast läbi Tallinna 2010 aasta eelarvekava ning pean ütlema, et see on lausa masendav, kui palju raha raisatakse lihtsalt ära mõtetuste peale.

Tallinna seitsme miljardi krooni suurusest eelarvest võiks peale kiire pilgu pealeheitmist lõigata maha kohe umbes 170 miljonit krooni ilma ühtegi linna funktsiooni mõjutamata. Lisaks on eelarve kuluridadel veel 150 miljonit, millest mõistliku majandamise korral oleks võimalik väga suur osa rahast säästa.

Ma ei ole hakanud siin süüvima linnaametnike hulka ega nendele makstavatesse tasudesse, kust saaks arvatavasti veel kõvasti kokkutõmmata, kuna nagu on kõigile teada saab ühte erakonda astumise eest Tallinnas töökohti.

Täpsemalt täiesti mõtetute kulude juurde:
* 90 000 000 – pensionilisa
* 53 000 000 – bussisaatjad
* 12 000 000 – Tallinna Televisioon
* 24 150 000 – meediasuhtlus üle linna ja ajaleht pealinn
* 500 000 – valimised ja küsitlused

Panen ka meediasuhtluse täielikult siia juurde, kuna lisaks linna üld elarves väljatoodud meediakuludele on linnaosade eelarvete sisse peidetud piisaval hulgal propagandaraha.

Kokku: 179 650 000 EEK

Kulud, mida saaks mõistliku majandamise korral kindlasti märgatavalt vähendada:

* 6 200 000 – kodurahu foorum
* 34 250 000 – loopealse munitsipaal elurajoon
* 70 111 000 – raadiku munitsipaal elurajoon
* 43 215 000 – MUPO

Kokku kulu: 153 776 000 EEK. Usun, et siit võiks vähemalt poole kokku hoida, säilitades kõik linnale ettenähtud funktsioonid ning lõpetades rumalustega tegelemise.
Seega kokku hoidu siit: 76 888 000 EEK

Ma usun, et lisaks on võimalik veel hoida kokku linnaorganite töökooseisu pealt ning mujaltki, kuid need väljatoodud kõigesuuremad raiskamised ise juba annavad vägagi suure kokkuhoiu võimaluse.

Kui neid kulusi mainitud mahus vähendada siis saaks linn sellest järgmisel aastal säästa: 256 538 000 EEK.

Selline sääst tähendaks, et linn võiks loobuda “vaesta ja väetite” toetamiseks kehtestatavatest uutest maksudest ning suudaks isegi võibolla oma võlakoormat vähendada, mida praegu soovitakse tõsta 124 137 000 EEK võrra.

Lisaks usun, et linnal oleks võimalik hoida kokku vähemalt 10% tööjõukuludest linnakantseleis, linnaosavalitsustes, linnavolikogus ning linnaametites võttes ja hoides tööl vaid selleks vajalikke inimesi, mitte parteile kasulikke kloune.
See annaks omakorda säästu vähemalt 15 000 000 EEK.

Põhjalikumal tööülesannete uurimisel selguks kindlasti veel asju, kuhu on kulusi kuhjaga üle kirjutatud ning praegu jätsin arvestusest meelega välja kõik toetused erinevatele mittetulundusühingutele ning sihtasutustele välja arvatud ülini jabur propaganda kanal SA Tallinna Televisioon.

Tallinna eelarve ja kulud on praeguses seisus puhas vargus linnaelaniku taskust, poliitiliste ambitsioonide elluviimiseks.

Loodan, et Tallinn läheb lõplikult pankrotti selle linnavõimu käes.

Me kõik nägime palju Pärnu kulutustes oli õhku sees ning mida andis kärpida.

Kirjutan natuke Tallinna müügimaksu mõttest.

Pärast müügimaksu eelnõu läbilugemist, mul on tunne, et Tallinn mõtle tõsiselt selle maksu rakendamise peale.

Eriti jabur tundub seletuskirja lause: “Maksuvabastuste kehtestamisel on arvestatud, et maksuvabastus kehtiks kaupadele, mis on eriti olulised majanduslikult kõige raskemas seisus olevatele Tallinna linna elanikele.”.

Mis mõttes? Küttepuud ning kartul mida just jagati suuremeelselt abivajajatele lähevad kõik maksu alla rääkimata kõikidest muudest igapärastest esmastest toiduainetest.

Kui Tallinna kodanikud kõik toituksid vaid esmasteks peetavatest toiduainetest ehk saiast, leivast, piimast, jogurtist ja keefirist siis me varsti vist kõik oleksime hauas ühekülge toidu tõttu või siis oleme kõik varsti sellised.

Lisaks kehtestatakse maks vaid kaubagruppidele, mis on just pigem esmatarbekauba, mitte mingid luksustooted. Maksustatud valdkonnad on jaekaubandus, toitlustamine ja teenindus valdkond. Kõik muud tegevusvaldkonnad on maksustamata. Seega kartul läheb maksu alla kuid klubis joomine mitte.

Müügimaks lööb otseselt kõige valusamini just neid kõige väetimaid, kuna nad kulutavad suurema osa oma sissetulekust koheselt esmatarbekaupadele ning teenustele, neil on samuti väiksem võimalus teostada oma ostud väljaspool Edgari impeeriumi.

Mul on tunne, et Tallinn mängib praegu jokkerile, et riik tal reaalselt selle maksukogumise seadusemuudatusega ära keelab ning, et ta saab kõvasti trummi põristada sellepealt.

Tunne on põhjustatud selle eelnõu totakusest ja jaburusest, kuidas valitakse täpselt mõned üksikud kaubad, mis ei pea maksu alla minema, kuid kuidas see teeb maksu kogumise protsessi vägagi raskeks ja keeruliseks. Samuti on imelik kuidas mitmed elualad nagu näiteks meelelahutus on nii nimetatud luksusmaksu alt välja arvatud või siis vennad Rebased oleksid selle tõttu liialt raha kaotanud ning tuli omasi säästa?

Mis siis ikka siin pikemalt öelda, kui lihtsalt vali mind, kui oled Põhja-Tallinna elanik.

Oma valiku saad ära teha kiirelt valimised.ee lehel.

Kui lähed valima pühapäeval siis mu kandidaadi numbriks on 799.

Miks ma kandideerin ja miks mind valida?

Lühidalt öeldes, mul on paha näha kuidas praegu käib Tallinna linna juhtimine ning kuidas iga viimnegi sent kulutatakse propagandale.

Ma tahan ausat ja läbipaistvat linnavalitsust.
Ametikohti ei tohi jagada poliitilise kuuluvuse järgi. Meil ei ole vaja linna ajalehte ja veelhullem televisiooni, samal ajal, kui me ei suuda lasteaedu rahastada.

Neid näiteid praegusest linnavõimust võiks tuua välja veel kümneid ja kümneid, kuid see pole tähtis.

Palju tähtsam on, mida ma sooviksin ära teha:
* Sulgeda linna ajalehed ning maha matta televisiooni ambitsioonid – informatsiooni levitamiseks piisab koduleheküljest ning teeninduspunktidest
* Ei kleebi linna täis plakateid millegi ärategemisest – hea linnavalitseja ei pea rahva rahaga oma töövõitudest teada andma, rahvas näeb seda niisamagi
* Ei aja segi linna ja oma rahakotti
* Vaatan üle ametnikud – tööl peavad olema vaid ausa konkursi teel leitud inimesed, mitte “poliitbroilerid’
* Linn peab olema riigile partner, mitte riigiga vägikaigast vedama
* Lõpetan ära pensionäridele “hinnatõusu” kompenseerimise – riik peab maksma pensione, mitte kohalik omavalitsus. Lisaks on see ebaaus teiste pensionäride suhtes
* Lõpetan ära sotisaaltöökohtadega mängimise, kust tuleb rohkem kahju kui kasu – anname hoopis õnge abivajajale, mitte kala pihku
* Hoian linna kulud kontrolli all ning väldin linna pankrotti
* Ei parselda maha linnavara ja kortereid odavalt omadele
* Suunan vabaneva raha haridusse ja lastehoidu

Väljapakutud tegevustest vabaneb suurel hulgal finantse, mida saab ära kasutada näiteks hariduse ja lastehoiu edendamisse, mis ei tundu olevat praeguse linnavalitsuse prioriteetideks.